top of page

NAISElik TUGEVUS JA MEHElik EDUKUS, Chandaa Silveselt

Lahendusenergiasse julgustamine on tugevus, lahendamine austus.


Tugevus on seesmine jõud jääda iseenda tundele kindlaks – usaldada südame- ehk kõhutunnet. Tugevus pole väliste kaitsemüüride ehitamine (nagu sageli ekslikult arvatakse). Tugevus on paindlikkus olla enda suunas hooliv, läbi mille avaneb välise märkamine ning julgus lubada endast hoolida. Kõige lihtsamini on tugevus mõistetav hoolimise tähenduses.


Naise tugevus on armastuse jagamine, mis on hoolivuse väljendus. Kui naine suudab tajuda enda väärtust, jagab ta armastust piiramatult, hoolib mõlemal suunal: nii endast kui välisest. Endasse usu kaotanud, enda suunal hoolivuse kokku pakkinud naise anne tuhmub. Tuhmistunud mälu on nõrkade ala. Pealegi viib taju kaotamine tugevuse, röövib armastus- ehk hoolimisvõimekuse. Kaotaja toimib päheõpitud märkide kaudu (siia kuulub vereliini negatiivne kood, harjumus, geenimuster), mis kutsub üles haiglasliku kontrollivajaduse. Kontroll on ebakindluse väljendus, hirm hallatavast ilma jääda. Tugeval on lihtne lõdvestuda, nii välisest kui endast hoolida. Nõrka pidurdab usaldamatus. Tugevus pole võitlus ega kaklus, pingeline kramplikkus või vägivaldsus. Võitlemise taga on argus, hirm. Too viimane tekib kartusest enda ehedale minale otsa vaadata, saada enda kohta teada midagi, mida on alla surutud. „Kes ma olen?“ võib olla üsna hirmutav küsimus. Oma jäikuse, sõjakuse ja tehtud tegudega tutvumine ahvatleb üsna usinasti kõrvale hiilimise kavatsusega. Vastutus ajab hirmu naha vahele ja selle eest tahetakse ära saada.


Kui naine leiab tugevuse südamesuuna seadistamiseks (mitte ajada segamini egoistliku jonni, kättemaksu või ärategemisega), leiab mees tema väljal paigalejäämiseks julguse, nimetatud ka kohaletulemiseks. Kohalolu on seisund, kus on lõppenud enda eest põgenemine, kontroll on vabaks lastud ja tundemaailmale alistutud (mitte allutud). Tunnetusele, oma füüsilise keha tundele alistumine juhatab teadmisele, milleks ma olen, mida sisaldan ja kes elab minu sees. Ma ei räägi siin negatiivsetest vormidest, kes on keha üle võtnud (kuigi nende puhul tasub samuti küsida, miks nad kohale loitsiti, mida nende pahatahtlikkusega varjatakse, miks oldi hoolimatu oma hinge või hingeosade suhtes). Kui palju inimene suhtleb oma (kõrgema) minaga, kes kestab tema sügaval kestas, mida vajab ning milleks tuli, määrab tema saatuse.


Mees vajab eduks naise tugevust. Tavaline on juhtum, kui materiaalselt edukate meeste ümber märgatakse tihedat naiste vaheldumist. Mees vajab loominguressurssi, aga looming on naisenergia. Kui mees on tugevas kontaktis seesmise minaga (mehe kese on naisenergia, naise kese on meesenergia), pole tal vaja välist loomingujõudu otsida. Siiski vajab mees naise julgustust, välisele tasandile kasvama ergutamist. Ta vajab kandvat jõuõlga, mis julgustab liivakastist loomingusse sirguma, sõdalasest suurte linnade rajamisse tulema. Mees vajab juhendamist, kindlasti mitte õpetamist. Veelgi enam vajab ta juhendatud läbirääkimist, vajab kodust tunnet seesmise mina, loomingul baseeruva naisenergia avamiseks. Sõdalasaegne mees kardab, et enda sees avanev loominguenergia muudab ta nõrgaks, teiste silmis halvustatuks ning hukkamõistetuks. Naise käes on loomingusuunda viiv võti. Kompassiks olemine on naise tugevus, tema antennide täispikkuses väljatõmbamine juhendab mõlemad taevasesse kõrgusesse. 

Naisel, kes tuleb austuspuudulikust lapsepõlvekodust – kus isa oli ema suhtes austamatu ega suutnud hinnata (oma) naise väärtust – on teadliku enesekasvu ja koodi muutuseta pea et võimatu taevasesse sfääri ulatuda. Kui isa ei suutnud ema austada, tema väärtust tunnistada (naine pole teenija!), tuhmub naisvõsukese algne funktsioon. Isa, kes kasutas enda kõrval olevaid naisi enda tahtmise rahuldamiseks, annab lastele ärakasutamispõhise eksisteerimiskoodi alateadlikult üle. Mehed kasutavad isuga seesuguseid naisi ära, lasevad nende peal liugu, tõmbavad energiast tühjaks. Austumatuse hambad on jõhkralt lõhkuvad, materiaalsesse lõksu meelitavad. Muidugi võivad järeltulijad pakutavast mustrist ära ütelda, aga lojaalsuskoodi tõttu juhtub teistmoodi valik üliharva.


Mees ei vaja otseselt naise energiat, ta vajab naise kaelasirutust – väärikust (mitte uhkeldamist ega ülbust). Naise enesekindlus peegeldab mehele tema toimetulekut. Mida sirgem on tema lähedal oleva naise kael, seda kaugemale julgeb mees iseseisvalt liikuda, enam oma ettevõtlikkust laiendada. Toetav naisenergia ei pea tingimata elukaaslaselt või abikaasalt tulema. Mehe enesekasvu, toimetulekut  võib toetada edukalt sõprussuhe (väljal olev naine), ent mõista tuleb, et sõprus on seksuaalsuhtest vaba. 

Naise kaelasirutus kõneleb naise väärtusest: naine on enamat kui koduabiline. Südameenergiale usaldumisest sõltub naise enda saatus ja tema väljal olevate meeste hakkamasaamine. Ärgem ajagem naist segamini palgatud abistajaga või austamatu isa käe all kasvanud tütrega, kes ilmub platsi lapseohtu meesterahva (võib olla ka vanuses 40+) päästmiseks või ümber kasvatamiseks. Meesterahvas pole võsuke, keda puudujäänud emaarmastusega täis toppida. Poisilikku maneeri kinni jääjal on vaja endal otsustada, et soovib väiksusest ja vastutamatusest välja astuda (rahapaki lauale panemine ei tõesta, et mees on suureks kasvanud) ning kasvamisteekonnal emale (naistele) andestada. Vastutusest keelduja tuleks rahule jätta, lasta tal liivakastimängudes isu täita. Kui jonnija jõuga puuduliku emaarmastuse halast lahti rebida, kaob ta aina sügavamale enesehävingusse, kuhu tirib lähedal olevad abistajad vaimustunult kaasa.

Iseenesest on tugevus kõigest eluväärtuse mäletamine, aktsepteerimine ja austamine – julgus elada. Inimese suurim kartus pole surmahirm, vaid hirm elu ees. Surra on lihtne, elamine väljakutse. Kui naine mäletab oma väärtust, enda loomingulisust, oma taevast andi, siis on tal anda ja mehel mille pealt hoogu võtta. Mehe eest asjade ärategemine ehk mehele koduabilise rolli pakkumine muudab mehe nõrgaks. Mees vajab toimetulekuks hüppelauda, mitte iseseisvuse kaotamist. Naine vajab toimetulekuks mehe austust, aktsepteerimist. Naisenergia austamise taga on kogu edu saladus. Vaadelgem naise tugevust kui täiskuu valgustamise võimekust. Öine taevaratas valgustab pimenurgad. Mida suurem on austustunnetus, seda enam hämaraid saladusi nähtavale tuleb. Pimenurkade lahti valgustamine on võimekus. Jah, hämaruses paikneb halvustatud valu, aga lahendamisjulgus on eduks vajalik tugevus. Varjul konutav valu peidab pausile pandud loominguenergiat. Valu liikuma lükkamine saadab korda tabavat, sest hitid sünnivad ikka valulikest kogemustest, lõhkuva energia ressursiks transformeerimisest.


Igasugune sõltuvus (ka kaklemistahe) on märk pidurdunud enesekasvust ja puudulikust või täielikult puuduvast edule (loe: elule) sirutumise julgusest. Sõltuvusega varjatakse loomingut, võimast oskust, enda väärtust. Sõltuvus on võimekustugevuse ees lösutav nõrkus. Austusest lageda naise valgus on nõrk, ähmane, tuhm. Mees kobab tema väljas pimedust. Kui julgus on saadaval, tullakse toime igat masti väljakutsetega – ollakse teineteisele toeks. Elujulge lahendab takistused arukalt ehk teadlikult, võttes arvesse osapoolte hüvangu.


Kiikame korraks Alzheimeri põhjusesse. Too haigus on tingitud kohale tulemise hälbest ehk keskendumishäirest, julguse puudulikkusest vaadata otsa tehtud tegudele, vastutada mineviku eest. Teiste sõnadega lasub põhjus mineviku austamatuses, naise funktsiooni teadvustamatuses. Naisenergia ehk ajaratta austamatuse korral takerdutakse „piisavalt“ mugavasse sündmusesse, mida katkise plaadina ülejäänud palade unustamiseks hüpitada. Suuremalt osalt on Alzheimeri kandjad sõjameelsed, nad huvituvad või on huvitunud kaklusenergiast, jõumeetodist, negatiivsuse ületarbimisest. Naise austamine on neile väljakutsuv, üle jõu käiv. 


Kuna naiskehastuse seesmus vibreerib meesenergiat, kisub mehe alateadvus teda naisega ühenduma – ta tahab saada kätte naise sees paiknevat meessümbolit. Ent konflikt tekib, kui naise austamine on vastukarva. Tuletame meelde, et mehe sees paiknes naisenergia, see tunnetuslik pool. Mees, kes kardab tundeid, pelgab hoolivust ja lähedust, ta ei aktsepteeri naiselikkust, ta kardab ise liiga „naine“ ehk nõrk välja paista. Naiselikkus pole nõrkus. Too uskumus pärineb sõjaajastust, kus naine sõtta ei sobinud ja jäeti koju koldes prõksuvat tuld valvama. Mehel, kes kaugetele väljadele mängima lidus, polnud aimugi, milliste ülesannetega koju jäetud naised rinda pistsid. 


Alateadlikult on naist austamatu mees vihane. Teda ärritab, et meesenergia paikneb naise sees. Mehe loogika ütleb, et tugevus peaks olema tema sees, kuna tema käis ju sõjas. Tema peaks suutma kõike PAIKA panna, mitte temake suunast jahuma. Tugevus pole paikapanemine, tugevus on oma kõrgemale minale (seostatud kõhu- ja südametundega) ehk enne kehastust valitud suunale alistumine. Mees võib süüdistada naist, justkui oleks too talle kuuluva julguse varastanud, teda alt vedanud, aga energia liigub endiselt peegelduse tulemusel. Valguspeegeldus äratab uinunud energia, kutsub „õigele“ suunale. Valguse puudus jällegi süvendab uinumist – paigalseisu. Iseenesest on lahendus lihtne, mehel on vaja aktsepteerida tundetasandit, siis õppida austama naiskehastust. Tolle töö tulemusel saab mees ligi naise sees paiknevale meesenergial baseeruvale tugevusele, läbi mille aktiveerub temas endas ehe mehelikkus, mille abil saab tõusta edule. Siia välja jõudnu pole enam poisike (vanus ei määra poisi või mehe staatust, tegemist on energeetilise kasvu ehk arenguga), see on meheks sirgunud ime – kuningas. 


On huvitav, et naine, kes ei saa lapsepõlvekodust austusmudelit kaasa, pelgab omakorda mehes paiknevat naiselikkust. Täisikka jõudes tõukab ta MEHED eemale, VÕTAB enda kõrvale kellegi, kellele emalikku pai pakkuda. Seesugune suhtumine juhatab enamasti vägivaldsesse suhtesse. Mõnikord muundub naiselikkust pelgava naise keha täidlaseks, mehe figuuri sarnaseks – ta usub, et peab kandma enda kõrval oleva meesterahva päästmisrüüd. Sihvaka keskkoha asemel on nad jäigad ja punnis. Kui kodus puudus naise austamine, peab alateadvus naisenergiat ohtlikuks – parem on tõde varjata. Naisenergiat alla suruvad naised on nõrgad. Endas paikneva edutugevuse märkamatus käsib teistes naistes rivaali näha: tekib viha, halvustamine, kadedus. Need naised kestavad pealiskaudseid suhteid, kus leidub petmist, reeturlikkust, rollide vahetusse minemist – mees paikneb naise kohal ja naine mehe rollis. Jõuõla nihe toob mängu ootused: teineteiselt oodatakse võimatut ehk suhe baseerub illusoorsel ootusel, mida pole võimalik ka kõige parema tahtmise korral realiseerida.


Nõrk naine, kes keeldub oma algsest rollist, piirab mehele meele järele olemise saavutamiseks enda vajadusi, mille tulemusel takistab mehe edukust, enda õnnestumist. Mees ei vaja meele järele olemist, mees vajab naise tugevust. Meele järele olemist küsivad armukadedad. Kadedus kuulub nõrkadele. Armukadedus pole hoolivus, see on esmane hoiatus nõrkusest, edu puudulikkusest. Tugev naine aktsepteerib ja AUSTAB oma vajadusi, ta elab oma unistused lahti. Tema läheduses olev poisiohtu mees eemaldub kibekiiresti või leiab julguse suureks sirgumiseks ning edule tõusmiseks. Austamatu mees käsib tähelepanu saamise nimel naisel oma unistustest loobuda, ta nõuab enda eest hoolitsemist (mitte hoolivust), uskudes et sõdalasajastu on möödumatu.


Tugevat edukust!


Chandaa Silves

Koolistuste Julgus ja Vabaduse teekond koolitaja

Tervendaja ja kanaldaja



44 views

Comments


bottom of page